CAYUGA PARDID
Kuna meie loomaarmastus on kulutulena levinud, pakkus meile meie hea tuttav 3 parti, et päästa nad heale elule.
Nii sõitsin külma ja lund trotsides Jõgevale, et pardid koju tuua.
Cayuga parti kutsutakse ka smaragd partideks, sest nende sulestik on justkui see ilus roheline vääriskivi, mis päikese käes sillerdab justkui smaragd. Neid lihtsalt peab ise nägema!
PEKINGI PARDID
Seda lugu ei väsi ma rääkimast, kuidas me pardid saime. Läksime heinarulle ostma. Peremees oli jutukas ja näitas meile oma loomi-linde. Sammusime majale ligemale, kus oli võrguga piiritletud tara ja sees need kaks parti. Majaperemees ütles, et ostke omale. Meie ajasime vastu, et ei-ei, parte pole me mõelnud võtta ja keeldusime. Siis ütles mees võlusõna: ” Noh, egas midagi, siis lähevad varsti praeks”
Ja nii oligi otsustatud – võtame pardid, Pekingi pardid. Ja tänutäheks muneb emapart meile iga päev ühe muna!
SIIDIKANAD-SIIDIKUKED
Aastal 2017 sai siidikana tibude kojutoomisega meie loomapidamine alguse. Ostsime Võrumaa kasvatajalt 8 siidikana tibu. Kasvataja ei vastutanud selle eest, kas neist saavad kanad või kuked. Võis ka juhtuda, et kõik tibud on kuked. Sellega olime arvestanud. Õnneks on nüüd nendest tibudest kasvanud 5 kana ja 3 kukke. Kukekaklusi pole palju olnud, ju pandi juba noores eas karjajuht paika:) Siidikanade sulestik on nii pehme nagu hoiaks pehmet vatikera süles ja helluse otsijad on nad ka, ronivad kasvõi sülle!
Siidikanad on head munade peitjad ja haudujad. Olin hoolas mune otsima, aga kavalalt peidetud munadest koorus meile ikkagi pisikesi tibusid juurde ning nüüdseks on meil kokku 15 siidilindu, kellest 4 kuked.
INDIA PAABULINNUD
Olin paabulindudest juba pikalt unistanud. Isaslindude sabaga uhkeldamist tahtsin ise näha. Meie paabulinnud on pärit Eesti kõige teadjamalt kasvatajalt, kes hoiab oma linde kui lapsukesi. Võtsime sihi Ernsti paabulinnufarmi, mis on Tallinna külje all, sooviga tuua emane ja isane lind. Eelnevalt olin kuulnud kasvataja käest pikki telefonikõnesid, mida nad söövad ja kuidas neid hoida ja kasvatada. Nii saime kasvatajaga headeks tuttavateks, kelle suhtumisest tundsime ära ka usalduse meile linnud loovutada. Kohapeal kärpisime lennusuled ja pakkisime linnud , isase uhke sabaots karbist väljas. Kasvataja hoiatas meid paabulinnu hääle eest, et me ei ehmataks kui nad jutustama kukuvad. Nende häält on raske kirjeldada. Kui nad kodus huilgama hakkasid, kartsin et terve Peipsiääre vald tuleb neid uudistama ja uurima, kes nii karjub. Paabulind hakkas aga õige pea saba laiutama, et emasele muljet avaldada ja see vaatepilt oli suursugune!
SHOTI MÄGIVEISED
Nad on lihtsalt nii nunnud. Peremees oli ammu rääkinud, et silm on peale jäänud sellistele veistele. Nende sarved on suured, nad on karvased ja lokkis. Mina kiitsin takka, et jaa, nad on armsad küll, aga nii suured. Ei läinudki meie vestlusest palju mööda kui facebookis kuulutati, et Viljandimaal otsib üks aastane veis endale head kodu. Vaatasime siis üksteisele otsa ja sõnagi lausumata kirjutasin ma müüjale ning nii me teda koju tooma läksimegi.
Meie shoti mägiveise nimi on Lonni ja kuna temale oli ka sõbrannat vaja, siis sellesama müüja tuttaval oli suur kari, kust peagi jõudis meieni ka Manni. Manni oli päris metsikust karjast ja tema leivaga meelitamine ja kodustamine võttis terve pika talve jagu aega. Nüüdseks saavad sõbrannad omavahel hästi läbi ja on sotsialiseerunud ning nagu kõik teisedki soovivad nad kratsimist, paitamist, kammimist ja tähelepanu.
EESTI PUNANE VEIS
Saime kõne, et vana omanik sai tervisekahjustuse ning ei suuda enam oma loomade eest hoolitseda ning tuleb loobuda, kutsudes koju lihunik. Õnneks saime info just õigel ajal ja tõime majapidamisest ära kitse Tillu ja lehm Mia. Loomad said uue võimaluse elada ja tunnevad ennast uues kodus, meie juures ennast väga hästi!
SHETLANDI MINIPONID
Meie peres on sirgumas väike perenaine Eliise ja temale mõeldes oli soov osta väike poni. Nagu teistegi loomadeni oleme jõudnud saatuse tahtel, nii sai ka poni Rosalie meile läbi juhuse.
Meie buss tahtis saada mootoriremonti ja naaberkülast leidsime tegusa autoremontija. Viisime bussi temale ja peremees ütles, et tule vaata , neil on ponid! Saatuse tahtel oli nooruke Rosalie just koduotsija, kes võitis meie südamed esimesel kohtumisel. Nüüd kutsume teda koduselt Roosiks. Roosi on puhastverd Shetlandi poni, kes on äärmiselt sõbralik, paimaias ja täis nooruse krutskeid. Ta tahab meeletult joosta ning temaga koos kasvamine on suur rõõm.
FLANDRIA HIIDKÜÜLIK
Küülikud on nii armsad-suured kõrvad, pehme karv, imeilusad silmad. Selline nunnu loom on ka meie hiidküülik Jänks. Tõime ta koju kasvatajalt Raplamaalt. Kasvataja ütles, et valida on nelja küüliku vahel, ülejäänud leidsid kodu enne jõule. Ma vaatasin teda ja tema vaatas mind. Oligi otsustatud – tema me päästame koju pikkadeks elupäevadeks. Jänks oli alguses metsik, mis metsik. See tähendab, polnud inimeste ja loomadega harjunud.
Panime ta kodus keset meie elutuba puuriga meie elu ja tegemisi jälgima ja nii hakkasimegi sotsialiseerima. Kahel esimesel päeval oli ta puuri nurgas ega tahtnud kellegagi meist tegemist teha. Nüüdseks aga on kodunenud, hüppab lahtiselt toas ringi, sööb peost porgandit, tahab silitamist ja seltsib meeleldi koertega.
EESTI HOBUNE TOMI
Eesti Loomakaitse Liit sai 7 juuli 2022 a. teate, et Võrumaal ühe talu juures lamab hobune juba ligi kaks nädalat pikali, käia ei saa ning omanik talle abi ei võimalda. Õnneks oli loomaomanik valmis hobuse Loomakaitse Liidule loovutama. Hobune Tomi veetis kaks pikka nädalat Tartu Maaülikooli kliinikus ja peale esmast ravi leidis tee meie Kruusa tallu. Tomil oli kõikide hobuseomanike hirm- hobuste kabjahaigus-laminiit.
MINILAMBAD
Ühel varahommikul kell 7.00 helistas meie hea sõber MTÜ “Aita Mind Koju” Irmeli Grönberg. Võtsin telefoni vastu ja tema kostis “Tiiu, ma loen lambaid” Mina unisena ja hea sõbrana soovitasin tal edasi lugeda ja vaikselt und oodata. Tema aga jätkas : ” ei, ei Tiiu, ma loen lambaid, mul on neid hetkel aias 23 tükki”
Selgus, et vana omanik oli lammastest loobunud ja lambad toodi MTÜ aeda. Irmeli uuris, kas meil on neile kodu pakkuda. Uhh, 23 lammast, seega tekkis kohe küsimus, kuhu nad panna. Õnneks oli meil Tähemaa külas inimene, kes soovis neid lambaid endale. Rentisime siis suure loomaveo bussi ja läksime Kilingi Nõmmele lammastele järele. Lambad bussis, hakkasime kodu poole sõitma, bussis aga jäid teiste hulgast meile silma kolm täiesti teistsugust lammast. Kodupakkuja ütles, et need on Ouessant lambad, põlvekõrgused ja ei kasvagi kõrgemaks. Otsustatud! Need kolm saavad meile:)
LÕVILAKK MINIKÜÜLIKUD
Ühest tublist noorest mehest jäi viis Sõpra maha.. Kuna taheti küülikutele leida hea kodu, leidsid küülikud tee meie juurde. Nad on tõesti väga nunnud!
